Vana Surnuaed
See tee on nii pikk - see tee,
mis juhatab mind vanasse surnuaeda.

Vana rohtunud tee,
väsinud kandmast hingedest oma kohal,
väsinud nende piinast.

Ma kõnnin edasi teel, kuulen vaid
vaikust ja pehme õrna tuulekohinat.

Mu silme ees laiub värav,
vana ja kulunud värav.
Tema raud ja hiilgus on roostetanud,
kuldne nupp on kulunud.

Kriiksatades avaneb vana värav,
avab oma ukse ja laseb mu surnuaeda,
iidsesse surnuaeda keset vanu mälestusi.

Leian enda ees seismas
uhke kuid tormidest ja
vihmadest räsitud risti.
Siin puhkab inimene,
kes kunagi elas.

Ka temal olid omad mõtted,
tunded ka temal oli hing,
mis sündis maailma.

Tema, see hing,
see inimkeha on puhanud
siin üle kolme saja aasta.

Kolm sada aastat siin mullas,
kolm sada aastat üksildust
siin vanas mahajäetud surnuaias.