jäi ta kaugele ihust
kuid nad olid nagu kaks
nad olid nagu taevas ja pilv selle sees,
mis olla teiseta ei saa

nad kaugele jäid
ja mullaski kokku ei saand
ja kalm ei kandnud nende ihust lilli,
sest nende ihud kokku ei saand

kuid kirglikku hüüd võis kuulda suve heinamaal
kui öö nii mahlane ja õrn neid ära kutsus
ja nad läksid
ning nad jäid nii kaugele, nii kaugele