Jätsin ta maha
enda küljest ta rebisin
verega katsin ta haavad
pisaratega varjasin ta suu
ta pilk puurib mu mällu
see läbistab mu mõtted
õnnetu hing
Kui näeksin teda veel,
ta kurbuse raviks,
seoks sidemeisse
ta veritseva haava.
Kas on see siis minu tegu-
panna teda hingama.
Kas olen teinud ehk kõik-
katkestand ta hingamise.
Miks ei hüüa sa mind sealt kaugelt,
miks ei näe ma sind sealt tulemas.
Miks sa ei kõnni niidu kõrges rohus,
kuhu su jätsin lamama.
Ah, õnnetu hing,
miks lõppeb me retk
praegusel tunnil,
südasuvises tuules.
Ma jätsin su maha
või tegid seda sa...